✨🔥 Naise viha, kui allasurutud abitus või väe allikas 🔥✨
Meie ühiskond on pikka aega lükanud vihased naised tagasi. Meie viha sildistatakse ja ignoreeritakse justkui midagi ebapuhast ning madalat. Seda peetakse harva millekski, millega tuleks tegeleda. Siiani ei ole me saavutanud ühiskonna tasandil oskust, kuidas naise vihaga toime tulla. Naised ei tea, et viha all on võti, mis avab ukse meie praegusest pidevast ängistusseisundist, sest viha taga on tegelikult naise jõud. Kõige kiirem tee jõu juurde on tee, mis kulgeb otse läbi raevu. Kuid see on tee, millest paljud naised on keeldunud ja pole julgenud ette võtta. Ja nii on ühest meie väe aspektist saanud täna üha leviv depressioon, sest puudub teadlikkus vihast. Selleks, et vihast saaks väestav ja vabastav jõud on vaja teda suunata õigesti. See on täna ärkavate ja teadlike naiste üks väe võtmekohtadest.
Mida siis tähendab olla vihane? Vihane naine ei ole hull, ega skisofreenik, ega vaimselt tasakaalutu, ta on lihtsalt vihane. Sest ta tunneb ennast lukus, lõksus olevana, kasutuna, hüljatuna, mitte aktsepteerituna, eemale tõugatuna, mittemõistetuna, mittearmastatuna. Muidugi on ta vihane. Viha on tunne. See tunne annab meie kehale teada – oot miski pole siin õige.
Enamus naisi püüavad eitada, et nad on vihased. Vihane olla on miski, mida naine üldjuhul ei soovi ja proovib endast eemale tõugata. Sest see on ebaatraktiivne, ebameeldiv ja häirib kõiki ruumis olijaid. Võib tunduda isegi koletislik. Me ei tunne, et viha väljendamine oleks ühiskonnas turvaline ja aktsepteeritud.
On õige, et naised peavad täna leidma rohkem loomingulise, vähem hävitusliku tee, suunates oma viha. See on töö, mis on vaja meil endil ära teha, sest see on meie viha. Kui me naistena soovime allasurutud vihast ja depressioonist välja tulla, siis peame õppima seda paremini väljendama. On aeg vaadata enda sisse sügavamale ja küsida: „Mida ma tegelikult alla surun, milliseid ihasid ja vajadusi ma endas eitan ja ei pea lugu?“ Need asjad, mis meid hirmutavad, on teistpidi olukorrad, mis meis tekitavad taas põnevuse ja motivatsiooni, elu uuenemise ja mis kõige olulisem, vabaduse!
Loominguliselt kanaldatud viha.
Näiteks kui oled töökohal, mille suhtes tunned ammu, et oled kinni jäänud, see ei valmista rõõmu ja tekitab vaikselt viha, sest sa ei suuda ebakindluse tõttu ka edasi liikuda. Siis siin vabastades enda viha, raevu, see sõna otseses mõttes vabastab su ja annab sulle tiivad otsida ning valida midagi paremat. Muidugi on see kõik esialgu hirmutav, kuid samas ka põnev, uue loomingu algus. Ma ei mõtle siin karjumist enda tööandja peale, vaid pigem ikka enda sisemist alkeemilist protsessi, kus sa heas ja terves mõttes lubad enda ja oma elu peale nii öelda pahaseks saada ning sellel väel, enda sees tõusta, võttes vastu otsuseid ja seejärel tegutseda muutuste ellu viimiseks. Mitte ennast abituse tundest tühjaks karjudes, nii sa raiskad, paiskad selle väe enda seest välja selle asemel, et sellel tõusta lasta ja kontrollitult hoida ja kütusena kasutada, muutuste ellu viimiseks.
Naised on läinud lahku toksilistest suhtest saades vihaseks, selle sama vihaga iga päev mürgitada, lõhkuda oma kodust keskkonda või otsustad välja murda ja tõeliselt midagi loomingulist ette võtta, mis teid mõlemaid partneriga vabastaks ruineerivast olukorrast.
Näiteks kaitsevad naised lapsi läbi viha tunde. Nähes ebaõiglust, mis lapse vastu on korda saadetud, siis on tihti viha just see, mis paneb meid tegutsema (viha loob üldjuhul aktiivsust ja tegutsemist, sellisel juhul on armastuse tunne selle baas) ja uut tervemat lähenemise viisi ühiskonnas leidma või teist inimest korrale kutsuma.
Viha ei pea tähendama karjumist ja räuskamist, kuid selle energia tõus sinus paneb sind toolilt püsti tõusma. See paneb sind haarama arvuti ja looma võib olla uut artiklit teemal, mis sind häiris ühiskonnas või looma uut gruppi, mis on mõeldud toetamaks teisi. Läbi armastuse ja viha lõin selle grupi siin “Püha Naiselikkus“, kui avastasin, et kui palju naiselikkust oli minul selles maskuliinses ühiskonnas kaduma läinud, mitte väärtustatud ja alla surutud kui sirgusin naiseks. Sain nii vihaseks ja ütlesin endale, et minu suurim südame soov on, et meie järeltulev põlvkond naisi ja tütreid ei peaks tundma, mida tähendab kui oled oma “naishinge ja naistervikolemuse” ära kaotanud. Nagu näed siis viha ja armastus käivad käsikäes, mõlemad on meie elu naistena toetavad jõud. Kui õppida neid õigesti suunama ja loominguliselt kasutama.
1.Küsi endalt millised on need osad ja tunded sinus, mida sa oled endast eemale tõuganud pidades neid ebanaiselikuks ja kartnud nende väljendumist nii sinu enda ja vahest ehk ka teiste poolt?
2. Kas mõni sinu partneritest on eitanud sinu tundeid või palunud sul neid mitte väljendada? Näiteks viha ja raevu?
3.Milliseid tunnete väljendamist sa oled veel kartnud, sest nad on tundnud mittevaimsed, madalad, ebamugavust tekitavad teistele?
4.Kui palju sa peidad tõelist iseennast selleks, et mitte tekitada teistes ebamugavuse tunnet? Kas sa tunned viha, oled sa teadlik oma viha tundest- millise iseloomu ja väljendusviisi ning temperamendiga ta on?
5.Kuidas ja kas sa täna väljendad oma viha? Milline oleks sinu puhul õigesti kasutatud viha tunne?
6.Mida vabastavat ja väestavat sa kohe seda väge kasutades täna ette võtaks?
Armastusega tõlkinud ja jaganud Marjeta Illumina Tammaru
Artikkel on inspireeritud raamatust Welcoming Lilith. Awakening and Welcoming Pure Female Power