Paljud meist elavad siiani maailmas, mida me millegipärast tunneme, et pole tegelikult valinud. Vastsündinud beebi on süütu, uudishimulik, mänguline ja armastav, väljendusrikas ning nõudlik kõige armastusväärsemas mõttes. Ta ootab poputamist. Ja annab kohest tagasisidet rõõmsa naeratuse või nutulauluga. Beebi ei tunne häbi oma ihade ja soovide suhtes, ega ei suru neid alla. Kuid kasvades hakkame kohanema tavamaailma ja selles elavate inimestega ning meie kaunis bioloogiline esialgne plaan laguneb tükkhaaval. Tunneme enese pärast häbi, kardame tagasilükkamist, mitte vastuvõtmist sellisena nagu oleme, kogeme ja eeldame kaotust. Järjest vähem kardame ennast väljendada ja avada tõeliselt oma südameid (südame energiavälja kinni olemist, kinnitab kurb fakt ka eesti inimeste kohta, et meil on südamehaiguste arvu protsent jätkuvalt väga kõrge).
Lõpuks paindume ja tõmbume kokku ühiskonna rattasse sobivaks hammasrattaks, mille ümber keerutame lõputult, kuni oleme kurnatud. Teeme tööd, mis meile ei meeldi, kuid arved vajavad maksmist. Naeru, naudingut, rõõmu, mitte kiirustamist, rohkelt vaba aega ja lubamist endal lihtsalt olla peetakse luksuseks. Ajame väikseid jutte, kas kurtes või vaikides, aga oma tõelisi südamesoove ja ihasid ei julge väljendada ega oma tõelisi hirme paljastada.
Aeg muutub vanglaks, mis piiritleb ja määrab meid. Ikka veel paljudel meist, reede õhtune pidu, vajub esmaspäevaseks masenduseks. Kaheksast viieni elu lõikab meid, meie elu järjest kahanevateks ja tapab selle osa meist, kes ihkab vabaks saada. Me küsime: „Kas see peab tõesti nii olema?“, „Kuidas nii juhtus?“. Sügaval oma kontides, tunneme, et elu ei pidanud selline olema. Et rahaline orjus pole see, milleks meid loodi, et meie tundeid ei tohiks maha suruda ja meid mittevastuvõetavateks tükikesteks tembeldada.
On alati olnud nn. teistsugused lapsed ja täiskasvanud, kes ei mahu nö tavaelu raamidesse, need, kes sisimas mäletavad, et on olemas ka see teistsugune reaalsus ja maailma tajumisviis. Nende valikud, mõtted ja eneseväljendus on tihti paljudele mõistmatu ning veider. Süsteem (kokkulepitud tavareaalsus), on nende jaoks väga lämmatav, neid maha tegev, traumeeriv või äärmisel juhul arvatakse neid ühiskonnast välja, näiteks koolist välja viskamise näol – ja lisaks kummitavad neid väga tihti lapsepõlvetraumad sellest erilist olemust mitte toetavast süsteemist. Kuna nad on olnud nii teistsugused, siis raamidesse surumine on selliseid lapsi eriti lõhkunud
Sügaval meis on kõigil mälestused erinevast eluviisist, esivanemate pärandist. See järgis naiselikku (sacred feminine) teekonda, mis seisnes pühades ühendustes (nt. ühendused pühapaikadega, nagu meil vanasti Eestis, sügav püha ühendus maaemaga, taeva, kosmose, kuu, päikese mehe ja naise vahel jne.). Hellitades armastust, naudingut, ilu ning elades kooskõlas, looduse, loomade ja aastaaegadega, kus olid ausus ja haavatavus jagatud toetavas kogukonnas. Meie süda igatseb tegelikult sellist süütuse ajastut.
Me ühendume sellega teinekord meie unenägudes, unistustes või nädalavahetustel, mis veedetakse päikesepaistelistes metsades või sädeleva ookeani ääres. Pehme, lõõgastav rahulolu, täidab meie olemuse, justkui sulaks meie süda nagu mesi ja meie soontes voolaks praegu maagiline nektar. Või armume ja see kiire aeg saab korraks otsa, sulatades suudlustest, paitusest, silitusest, intiimsusest, ohkamisrõõmudest ja salajasest enesekindlusest. Armatseme ja sulandume kokku pühades orgasmides, mis avavad meie keha ürgsete rõõmu- ja ekstaasilauludega.
Isegi trauma ja šokk võivad viia meid sellesse teispoolsusesse, kus me kahtleme kõiges ja lakkame hoolimast sellest, mida teised arvavad, me valame pisaraid ja tunneme, et tahaks selle vana maailma lõhki rebida meie sees ja pannes uuesti alustama.
See kadunud maailm hõljub meie kujutlusvõime äärealadel, kutsub meid, laulab meile alternatiivsest reaalsusest. See ei ole midagi, mida me koolis õpime, õppides ühekülgset ajalugu, reeglite ja testidega, et tagada tõhusat majanduse tootlikkust.
See uus maailm ulatub meieni müütide, muinasjuttude ja lapsepõlve kujutluslendude kaudu ning tõmbab meid endasse nagu üllatunud ja uudishimulik Alice Imedemaal. Unejutud nõiutud metsadest, imeliselt elus olevatest puudest, olenditest, kes räägivad, täidavad meie lapsepõlve paljude võimaluste salamaailmadega. Kuid lõpuks, kui suureks kasvame on sellise maailma meist enamus seljataha jätnud. See on naiselik pool nii meestes kui naistes. See on osa meie ürgsest väljendusvabadusest, luua ja suhelda lõputute maagiliste võimalustega. Selle tingimuse kaudu, et me vastaksime sellel hetkel kokkulepitud tavareaalsusele, mis on loodud eraldama meid armastuse reaalsusest.
Kui sa paned silmad kinni ja meenutad oma lapsepõlve lemmiklugusid ja müüte, mida sa tunned? Erinevalt kaasaegsest maailmast on see rikkalike maagiliste kuningannade ja kuningate riik: kaunid nutikad printsessid, kavalad haldjad, heatahtlikud ristiemad, nõiduslikud kasuemad, nõiutud merineitsi; võimsad ja väekad nõiad, võlurid, maagid, härjapõlvlased.
Need müüdid ja lood näivad kõnelevat ajast, mil naiselik, oli lummav, võimas ja austatud. Kui maailm täitus emakajõuga nii sellel tumedal kui heledal kujul. Nõidade ja müüdivõlurite kurikuulsad teravatipulised mustad või kesköösinised mütsid on tegelikult juurdunud iidsete müsteeriumikoolide ning vana aja preestrinnade tseremoniaalsed kostüümid.
See, mida me täna nimetame legendiks, on tegelikult killud meie enda kadunud ajaloost. Kui me julgeme kinnitada nende tõesust, sest mõnest meist voolab siiani see igavikuline mälu ja on meeles erinevad ajastud ning eelnevad elatud elud. Täna neid inimesi mõnes ringkonnas peetakse siiani uhuudeks. Palju toetavaid tõendeid on hävitatud, sest tõe juurte tunnustamine paneks meid esitama küsimusi selle kohta, kuidas ja miks vahetasime nõiutud elu maagia, hingetu ellujäämise mehaanika vastu ning kuidas me võiksime selle uuesti tagasi saada. Need müüdid on värav naiselikkuse (sacred feminine) taas avastamiseks (NB! Ka meestel on täna oluline ära tasakaalustada oma naispool, et mees- ja naisenergiad oleks tasakaalus nii meestes kui naistes). Naistel on oluline lahti öelda oma moondunud meesenergiast ja lubada selle asemele tulla puhtal naisenergial, paljastamiseks, kuidas seda esivanemate pärandit on varjatud ja moonutatud.
Kui vaatame täna Eestis olevat vaimset maastikku, siis on suur rõõm, kuidas kõiksugu maagid, võlurid, preestrinnad, nõiad, haldjad, avatarid, haldjareivid, maagiakoolid, inglitoad on hakanud taas ellu ärkama. Kuidas meie teadvuses see suure kotkalennu naiselik tiib, meheliku tiiva kõrval on hakanud ennast taas sirutuma. Seega, armas, tea, et oled igati toetatud avamast enda maagilist loomust. Tea, et see on oluline, et sa jagaksid seda ka maailmaga, kui sa oled endas ära tundnud mõne müütilise, müstilise olemuse. Nii loome ja ankurdame seda uut põnevat 5D reaalsust , kuldajastut nii endale kui lastele. Tasakaalustades oma armsat rohelist maaema planeeti, et nais- ja meesenergia oleksid võrdsed selles uues maailmas ning reaalsuses, mida oleme sünnitamas.
✨ Armastusega tõlkinud ja jaganud Marjeta Illumina
Inspireeritud tõlge Womb Awakening, initiatory wisdom from the creatrix of all life